neljapäev, 24. detsember 2015

Seeria "Suulised" #2 HACKAMORE

Juba ammu võtsin sihiks sellest teemast pikemalt rääkida esimesel võimalusel, aga kui täna Facebookis keegi jälle neid ostmiseks otsis, tuli motivatsioon poolik postitus kiiresti lõpetada. Tänane ratsavarustuse teemaline sissekanne on pühendatud ühele erilisele suulise liigile – Hackamore’i suulisele. Isegi imelik on neid suuliste liigi alla paigutada, sest tavamõistes käivad suulised ikka hobuse suus, aga Hackamore’id ongi tänu sellele erisusele traditsioonilistest suulistest väga hästi eristatavad. 

Just selle tõttu, et nendel suulistel puudub hobuse suus paigutuv osa, arvatakse tihti ekslikult, et need on hobusesõbralikud ja „pehmed“ ratsutamise abivahendid. Selles postituses lükkan selle eksiarvamuse ümber.

Alustaks kõigepealt sellest, et Hackamore’isid on olemas ka väga erinevaid. Siiani olen Eestis kohanud mentaliteeti, nagu tegemist oleks ainult ühte tüüpi suulistega ja ausalt ülestunnistades, ei teadnud ka mina, et neid on olemas nii palju erinevaid versioone ning seetõttu polnud selge ka see, kuidas need suulised üleüldse töötavad. Usun, et ma pole ainuke teadmatuses elanud ratsutaja ja just selle pärast töötasin läbi päris suure koguse inglise keelset materjali, et tõde ka nendeni tuua, kes võõrkeeles lugemisega nii heades suhetes veel pole.


WESTERN HACKAMORE VERSUS MEHHAANILINE HACKAMORE


Väga laias laastus jagunevad Hackamore-tüüpi suulised kaheks: western-stiilis Hackamore ja mehhaaniline Hackamore. Kuigi seda tüüpi suuliseid on olemas uskumatult palju erinevaid versioone, on nende tööpõhimõte üks ja see sama - kui suhu paigutavad suulised avaldavad ratsmete tõmbamisel survet hobuse igemetele, siis ükskõik, millised Hackamore tüüpi suulised avaldavad ratsmete tõmbamisel survet hobuse ninaluule. Vahe on nüüd selles, millised Hackamore’id avaldavad tugevamat survet, millised vähem.

Eestis on levinud peamiselt mehhaanilised Hackamore’id, kuna western-stiilis ratsutamist harrastatakse meie riigis väga vähe.
Sõnadega selgitades seisneb nende kahe tüübi erinevus selles, et kui western-stiilis Hackamore’idega rakendub hobuse ninaluule jõud, mis tuleneb ainult käe poolt tekitatud survest, siis mehhaanilised hackamore’idele rakendub lisaks võimendusega ülekandejõud, mis tekib liikuva metallosa tõttu, ühendades ninapealse rihma lõuaaluse rihmaga. Seega mehhaanilised Hackamore’ide poolt saab oluliselt mõjtatud ka hobuse lõuaalune.

Vaatame seda piltlikult:


















Seega võib öelda seda, et mehhaaniline Hackamore meenutab tööpõhimõttelt kangsuulisi, millele lisandub käe poolt põhjustatud survele veel pikalt allaulatuva pikenduse tõttu ülekandejõud. Kuigi kangsuuliste tööpõhimõtet ei ole ma veel üheski blogis käsitlenud, siis teatavasti võivad kangsuulisi kasutada ratsutajad, kelle oskused on selleks piisavad (kangvaljastus on lubatud koolisõidu võistlustel alates M-klassist). Sama nõue peaks minu meelest laienema ka mehhaaniliste Hackamore’ide kasutajatele. Enne Hackamore’ide kasutamist tuleks endale väga selgeks teha, kuidas need töötvad ja millised on kõige suuremad ohukohad nende väärkasutamisel.

HACKAMORE'I SUULISTE VÄÄRKASUTAMISE OHUD

Isegi eesti keelsetes foorumites ja Facebooki gruppides on juba ammu levinud info, et Hackamore’ide väärkasutamisel võib murduda hobuse ninaluu. See kuulujutt vastab tegelikult täiesti tõele, kuigi ninaluud ei purusta mitte Hackamore, vaid selle valesti paigutamine ja liiga "kõva" käsi. Et sellest täpselt aru saada, vaatame hobuse pea anatoomiat.

Näed, kuidas luu ninasõõrmete poole läheb aina peenemaks ja kui õhuke luu seal lõpus tegelikult on? Kui Hackamore’id asetada liiga alla, et surve avaldub ninaluu peenikesele ja õhukesele kohale, on luu murdumine vägagi tõenäoline. Isegi kui luu ei murdu, põhjustab ka kerge ratsmetõmme hobusele valulikku survet, mis kindlasti ei aita kaasa hobuse sooritusvõimele. Seega on ülioluline, et Hackamore’id oleks asetatud õigele kohale.

Õige asetus on oluline ka selletõttu, et nina alumises osas, kus enam ninaluud ei ole, asuvad hobusel ninasõõrmed, mille kaudu toimub enamikel elusorganismidel õhuvahetus. Ninasõõrmeid katab naha all vaid pehme kõhrkude, mille kokkupigistamise tulemus on hobuse hinagmisteede sulgemine. Seda tuleb kindlasti Hackamore’ide kasutamisel vältida.



Vajuta endale ise tugevasti sõrmega nina peale, kus luu enam nina ei kaitse. Päris ebameeldiv valu on ka, kui tundlikule kõhrele survet avaldada, kas pole?


MILLINE ON HACKAMORE'IDE ÕIGE ASETUS?


Hackamore’ide asetus peab olema täpselt selline nagu klassikalisel kapslil – mõne sentimeetri jagu põsesarnaluudest allpool, vahele peab vabalt mahutma vähemalt kaks sõrme. Samuti peavad sõrmed mahtuma keti ja lõua vahele.  Kapslite õigest paigutamisest oli juttu kapslite postituses. Siin on siis piltlik seletus: 











MILLAL KASUTATAKSE HACKAMORE-TÜÜPI SUULISI?


Kirjanduses on väidetud, et Hackamore’i suulisi võiks kasutada siis, kui hobusel on parasjagu hambahädad või mingid muud suus asetleidvad paranemisprotsessid, mil tavalisi suulisi ei tohi ajutiselt kasutada. Sellega ma ise väga nõus pole. Kui hobuse ratsastustase lubab (tähendab, ABC on selge), valiksin mina tavalised valjad, millel pole lihtsalt suulisi (BITLESS valjad). Need on oluliselt pehmema toimega ja kasutamise kogemuste vähesuse tõttu liigse surve tekitamine on vähem tõenäoline. 

Isiklikult näen, et Hackamore’id võivad olla tänuväärsed abilised näiteks tünnisõidus, kus on väga kiireid pidureid vaja. Kindlasti on olemas ka selliseid tuliseid võistlushobuseid, kelle liigset tormakust tavaliste suulistega pole otstarbekas pidurdada. Me kõik mäletame suure hingega trakeeni täkku Palladium, kelle ratsanik Gunnar Klettenberg kasutas just Hackamore tüüpi suulisi. Vabandan juba ette, et pilt on internetist laenatud ja ei tea, kes selle autor on. Autor võib minuga ühendust võtta, et saaksin tema nime lisada. Ma ei ole küll eriline Hackamore'i ekspert, aga paistab, et tegemist on Saksa Hackamore’iga, millele on ninale lisatud pehmenduseks lamba karv ja lõua alla ketile kummist pehmendus. Kahju, et ma ei tea täpset põhjust, miks just need suulised sellele hobusele kõige paremini sobisid, aga olen kindel, et G. Klettenberg, olles tipptasemel sportlane, tegi suuliste valikul teadliku ja õigustatud valiku. 

Erinevates allikates oli juttu ka sellest, et kui hobune ei allu veel hästi ratsmega külgedele suunavatele juhistele (painutamine näiteks), siis sellele hobusele pole Hackamore sobilik suuline. Hackamore’id ei ole nii efektiivsed küljele suunamise jaoks kui tavaline valjastus ja umbmäärasest käsklusest võib õppiv hobune sattuda segadusse.

MILLIST TÜÜPI HACKAMORE'I KASUTADA?

Saksa Hackamore


Eestis on minu teada levinud peamiselt kahte tüüpi Hackamore’id – Saksa ja Inglise variant. Inglise Hackamore’id on sellest valikust „pehmem“ variant, sest nii lõuaalune osa kui ka ninapealne pole metallist, vaid nahast. Pehme materjal ei põhjusta nina- ja lõualuudele nii tugevat survet kui kange materjal. 





Inglise Hackamore

Kusjuures, Inglise Hackamore'id ei olnud igal pool käsitletud kui mehhaanilised Hackamoreid, mis tekitab parajalt segadust. Tegelikult sellel polegi suurt tähsust, kui teame reeglit, et mida peenem on ninapealne "kapsel" ning mida pikemad on allaulatuvad pikendused, seda tugevatoimelisemad Hackamore’id on. Viimane reegel kehtib ka kangsuuliste kohta. 



HACKAMORE'IDE KASUTAMINE VÕISTLUSTEL

1) Nii palju, kui mina 2016. aasta FEI takistussõidu määrustikust välja lugesin, siis käesoleval hetkel on Hackamore'idega lubatud võistelda nii täiskasvanutel kui ka lastel, kui allaulatuvad pikendused ei ületa 17 cm ning lisaks Hackamore'idele pole lisatud suulisi. 

2) Koolisõidus igas versioonis Hackamore-tüüpi suulised on keelatud. 

3) Kolmevõistluses võivad Hackamore'i kasutada ainult täiskasvanud, poniratsutajatele on need keelatud. Kuigi koolisõidualal ilmselt siiski on keelatud ka täiskasvanutel. Määrustikus on minu meelest ebatäpsus siinkohal.

4) Rakendispordis on Hackamore'id keelatud.

5) Kestvusratsutamises Hackamore-suulisi eraldi keelatud polnud, seega ilmselt võib neid kasutada küll.


JAGA OMA KOGEMUSI!

Kuna minul endal Hackamore-suulisi kasutada pole vaja olnud, ei saa ma rääkida omadest kogemustest. Seda tüüpi suuliste kasutamine on kindlasti diskuteeritav ja julgustan kommentaaridesse oma kogemusi jagama - miks kasutasid, kas toimisid sinu hobusega? - Võibolla mõni teine, kellel kogemused puuduvad, leiab sellest abi!

Panen lõpetuseks pildid mõnest huvitavatest Hackamore’i tüüpidest, mida Eestis ilmselt väga ei kohta:


1) Flower Hackamore (lillekujuline) - kasutatakse tihti kestvusratsutamises.


2) Continental Hackamore - pisut lühem ja leebem variant Saksa Hackamore'ist.




3) Jim Warner Hackamore - kasutatakse enamasti Western-ratsutamises noorte täkkude õpetamisel. 



4) Combo Hackamore - kasutusel nii suulised kui Hackamore paralleelselt.






3 kommentaari:

  1. Sellise suunitlusega blogis soovitan isiklikud arvamused ning oletused kõrvale jätta. Blogipostitus näeks siis objektiivsem välja ja ei annaks hinnanguid ühe või teise varustuse kasutajatele. Seega kasutada viidatud teadusliku materjali palun.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Blogi mõte ongi just väljendada minu arusaama materjalide läbitöötamise ja oma kogemuse põhjal. Postituses pole kellelgi hinnanguid antud. Kahjuks ei leidu piisavalt kättesaadavat teaduslikku materjali ratsavarustuse kohta. Kes leiab, võiks ju jagada kõigiga. Kes minu arvamusega ei nõustu, võib vaielda. Kommentaarid on alati oodatud.

      Kustuta
  2. Palladiumi pildi autoriks on Ago Ruus :)

    VastaKustuta