reede, 22. aprill 2016

Kuidas valida ratsakiivrit ehk kaskat?

Tihti pöörduvad algajad ratsutajad ning nene lapsevanemad minu poole murega, kuidas Ratsavarustus24.ee e-poe valikust leida sobiv ratsakiiver. Esimest korda ratsakiivrit valides tekitab raskusi nii mudeli kui suuruse valik. Püüan tänases sissekandes teema võimalikult arusaadavaks lahti harutada.

Kaska valikul tuleks lähtuda kolmest punktist :
1) Tuleb kontrollida kaska turvalisuse sertifikaadi olemasolu
2) Kaska stiil tuleb valida lähtuvalt oma vajadustest
3) Kaska peab olema valitud õige suurusega ning mudel peab olema kandjale mugav

KASKADE TURVALISUSE STANDARDITEST

Üldiselt kipub nende standarditega seonduv olema väga keeruline, sest neid on olemas tõesti väga palju erinevaid. Mõned standardid kehtivad Ühendriikides, mõned Inglismaal, mõned Austraalias ja neljandad Euroopa riikides. Eesti Vabariigis müüdavatel kaskadel peab olema märgitud juurde EN 1384 standard, mis on kehtivatest standarditest minimaalseim. Iga riik võib kehtestada veel täiendavaid nõudeid (brittidel näiteks normdokument PAS015 ja hollandlastel VG1), kuid Eestis ei ole Eesti Standardikeskuse sõnul lisanõudeid ratsutamiskiivritele seatud. Seega kehtib Eestis 2016. aastast ainult standard EN 1384.
Küll aga on teada, et standardi EN 1384 uuem versioon on hetkel töös ning peaks ilmuma järgmise aasta teises pooles (2017). 



Tänapäeval keelatud lõuakaitsmed
Ratsakiivrite turvalisuse standardid on pidevas täienduses käsikäes tehnoloogiate paranemise ning katsemeetodite arenemisega. Arusaam sellest, kuidas ratsutajad kukuvad ning kuidas tekivad kukkumise tagajärjel vigastused, on samuti ajapikku selgemaks saanud. Kunagi olid kaskadel näiteks sellised kummalised lõuakaitsed, mis tänapäeval ei ole enam ühegi standardiga lubatud. Mäletan ka ise, kuidas sellised lõuakaitsmega kaskaga lapsena ratsutatud sai.


Kõik ratsakiivrid peavad kaasaegsete kehtivate turvalisuse standardite kohaselt olema kinnitatavat vähemalt 3-punkti süsteemiga, reguleeritava pikkusega rihmadega. See tähendab, et rihmad peavad olema kaska külge kinnitatud vähemalt kolmest kohast. Vanasti, kui mina ratsutamist alustasin (umbes 20 aastat tagasi) olid lubatud kaskad, mille (tihti ka venivast kummist!) rihmad olid kinnitatud vaid kahest kohast külgedel. Tänapäeval ei ole harv nähtus ka juba neljast kohast kinnitatud rihmad, mis peaks teoreetiliselt olema veel turvalisem.





KUIDAS KASKA KAITSEB RATSANIKU PEAD?

Moodne tehnoloogia võimaldab kaasajal toota ratsakiivreid, mis on ühteaegu kõrgete kaitseomadustega, kergekaalulised ning kandjale mugavad.
Et kaska kaitsemehhanismist kõige paremini aru saada, tutvume kaska ülesehtusega. Tänapäeva tüüpilisel kaskal on 4 kihti - dekoratiivne pealiskiht, kõva kaitsekiht, lööki pehmendav kiht ja hingav sisevooder, mis on tihti pesemiseks eemaldatav.

 Turvalisuse eest vastutab kaska sisemus, mis on valmistatud kergest kõrge kvaliteedilisest polüstüreenist (nagu mikroskoopiline mitmekihiline mullikile), mida pealt kaitseb kõva kiht, üldjuhul fiiberklaasist või plastikust.



Kokkupõrkel, näiteks kui ratsanik kukub hobuse seljast peaga vastu maad, kaitseb kaska pead kahel viisil:
- esiteks hajutab pealmine kõva kest kokkupõrkest tuleneva löögi suuremale pinnale laiali, mis tähendab, et suuremale alale mõjub väiksem löögijõud.
- Teiseks, „mullikile kihid“ vähendavad põrutust ajule. Mida tugevam on kokkupõrge, seda rohkem lõhkeb „mullikile“ kihte, niiet see on kaska sisemus, mis katki läheb, mitte sinu pea. 




















NB! Iga tugevama põrutuse tagajärjel vähenevad kaska kaitseomadused. Sisemine polüstüreenist kihi „mullid“ purunevad ka siis, kui kaska lihtsalt käest maha kukub kõvale pinnasele. Sellepärast kinnitan ka mina, et kaskat tuleks välja vahetada juba pärast esimest korda tugeva põrutuse saamist. 
Kaskat on vahetada lihtne, oma pead ei saa sa iialgi vahetada!

RATSAKIIVRITE DISAIN

Eestis kasutatakse välimuse järgi põhiliselt kolmeks tüübiks jagunevaid ratsakiivreid:
klassikalised sametkattega ratsakiivrid
- seemisnahkse kattega triibuga kaskad
- moodsad takistussõitjatele disainitud kaskad

Vähemal määral kasutatakse ka krossikaskasid ning olemas on ka reguleeritava suurusega rattakiivreid meenutavad ratsakiivrid.
Millise välimusega kaska siis ikkagi soetada?

Soovitan kaska valida lähtudes sellest, kuidas, kus ja millisel eesmärgil hobuse seljas ratsutad. Kuna mulle meeldib lahterdada, siis teeksin seda ka kohe ratsutajatüüpidega:

RED HORSE Kaska RIDER

"Pühapäevaratsutajatel" ajab rattakiivri stiilis kaska ka täitsa asja ära.
Kes on pühapäevaratsutaja? - See on ratsutaja, kes käib hobuse seljas mõned korrad kuus või veel harvemini ja pigem mõnusa ajaveetmise eesmärgil, mitte ratsaspordiga tegelemas. Nende reguleeritava suurusega kiivrite eelis on ka see, et üldjuhul on need kaskade nimekirjas kõige soodsama hinnaga ning kasvavas eas laps saab kaskat kanda pikemalt kui fikseeritud suurusega ratsakiivrit.
Nende kaskade miinuseks võiks tuua selle, et reguleerimise süsteem on ilmselt esimene asi, mis pikemal kasutamisel katki läheb ning kaska ei paku suure hoo pealt kukkudes, kabja, kivi või muu kõva asjaga kokkupuutel nii suurt turvalisust kui järgnevad kaskad.

TOOTESOOVITUS

Lastele soovitan reguleeritavate kaskade seast RED HORSE Kaskat RIDER ning täiskasvanutele võiks sobida paremini HORKA mudelid HORSY või AIRSTREAM TECHNO SPORT.
HORKA Kaska HAWK VELVET
SILVER

"Ratsutamise fanaatik"
Kui ratsanik käib trennis vähemalt korra nädalas, käib ka tihti maastikul ratsutamas või hakkab treeningus juba takistusi ületama, soovitan investeerida pisut tugevama pealispinna ja stabiilsema ülesehitusega kaskasse.

Sametise või nahkse kattega triibu ja ventilatsiooniavadega kaskad said populaarseks umbes 10 aastat tagasi ja on praeguseks hetkeks saavutanud pigem klassikalise staatuse. Sellise kaskaga ratsutaja ei hakka teiste seas ülepingutud välimusega silma, seega on kindlapeale minek neile, kes seda ei soovigi.

Nende kaskade miinusena toon välja selle, et riidest pealispind kipub mustust koguma, ei kannata tihti suure niiskuse käes olemist ning otsene päikesevalgus pleegitab kaska värvi.

TOOTESOOVITUS
Sametise kattega heleda triibuga HORKA kaska HAWK VELVET SILVER ning tumeda triibuga HAWK VELVET BLACK on kindel valik nii lastele kui täiskasvanutele. Need mudelid on Ratsavarustus24 e-poes ühed enim tellitumad.

HORKA Kaska ARROW GRAPHIC
"Sportlased, elukutselised või tulevikutähed takistussõidus"
Tõsised takistussõidufännid, kellel on tulevikus plaan ka palju võistelda või juba võistlevadki, võiksid suurema investeeringu teha ka tänapäeva kõige moodsama stiiliga kaskasse. Ma pole päris kindel, mille järgi tipprasutajad endale kaskasid valivad - kas peamiselt turvalisuse peale mõeldes või disainile, aga kipub vist ikka nii olema, et tipud sõidavad kõige moodsamate mudelitega. Nemad tegelikult ju loovadki moe.
Hetkel on hästi moes julge disainiga (näiteks joonistustega või mustriga) siledapinnalised kaskad, millel on palju õhutusavasid, on kaalult kerged ja kinnitusrihmad nahast. 
Tegelikult ei pea sellise kaska kandmiseks olema üldse tippratsutaja. Ka pühapäevaratsutaja võiks ennast sellise kaskaga premeerida, kui tal selleks rahalised võimalused olemas on. Miks mitte?

TOOTESOOVITUS
Ratsavarustus24 e-poe valikust soovitan nõudlikumale ratsutajale carbon-kihiga HORKA kaskat ARROW CARBON, millel on eriti tugev pealispind ning pisut edevale ratsutajale, kellele meeldib tähelepanu saada HORKA kaskat ARROW GRAPHIC.

"Adrenaliinisõltlased ehk krossisõitjad või hobuste saduldajad"
Maria kasutab krossikaskat ka
tavatreeningutes ja hobustga maast
tegelemisel
Ratsanikele, kes kipuvad tihti maastikul käies kinniseid takistusi hüppama või tegelevadki ametlikult kolmevõistlusega, soovitan kindlasti valida eriti turvalised krossikaskad.
Krossikaskat soovitaksin julgelt ka neile, kes igapäevaselt tegelevad hobuste saduldamise ja algratsastusega. Eeskuju võtan siinkohal oma õelt, elukutselisest ratsastajast Maria Vanatoalt, kes on öelnud, et tema paneb hommikul talli jõudes kaska pähe ning ei võta enne peast, kui sealt lahkub. Tema kasutab ka just seda eriti turvalist krossikaskat, isegi hobustele koplisse järgi minnes või treilerisse laadimisel. "Vähim, mis me hobustega tegeledes enda kaitseks teha saame, on kiivri kandmine", on Maria põhimõte. Olen temaga täielikult ühel meelel.
Krossikaska eeliseks on ka see, et tänu noka puudumisele, ei ole vaateväli kuidagi varjatud. Pole kahtlustki, et krossikaskade miinuspool on nende krõbe hind. Pole ka ime, sest vastavate standardite läbimine on kindlasti kulukas protsess, mis märgatavalt toote omahinda kergitabki ilmselt. See oli puhas spekulatsioon.

TOOTESOOVITUS
Ratsavarustus24 e-poe krossikaskadest julgeksin kõige rohkem pakkuda GATEHOUSE Krossikaskat HS1.See kiiver on läbinud ühe nõudlikuima turvastandardi testid - SNELL E2001 ning oma elu on just selle kaska hoolde usaldanud näiteks Inglismaa olümpiavõistleja Mary King.

Vaata ka inglise keelset videot selle kiivri kohta:

"Koolisõitjad"
GATEHOUSE Kaska JEUNESSE
VELVET
Vanasti ratsutasid nende sametkattega ratsakiivritega kõik, aga nüüd on need meie riigis peamiselt jäänud ratsakoolide üldkasutatavate ratsakiivrite riiulile tolmu koguma või kasutavad neid stiilipuhtad koolisõitjad.
Nende kaskade klassikaline disain ei ole käesoleval ajal enam nii atraktiivne, sest turul on suur valik efektsema välimusega kaskasid.

Samas Suurbritannias, kus austatakse traditsioonilist ja tagasihoidlikku ratsariietuse stiili, on sellised kaskad väga tihti kasutusel.

Nende kaskade ebapopulaarsus Eestis on ilmselt tingitud ka asjaolust, et üldiselt ei kipu need "seenekaskad" olema uute tehnoloogiaga kaskade kõrval enam sama turvalised. Näiteks krossivõistlustele sellisega minu teada minna ei tohigi. Koolisõit on ohutum ala ja seal võib selliste kaskadega võistelda küll.

Paradoksaalsel kombel ei ole nende kaskade hind aga sugugi soodsamate killast. 


TOOTESOOVITUS

Klassikalise kaska fännidele on Ratsavarustus24 e-poe valikus parim valik GATEHOUSE kaska JEUNESSE VELVET


Krossikaskad on kõige turvalisemad

MILLINE KASKA SIIS IKKAGI ON KÕIGE TURVALISEM?

Kõige turvalisemaks kaskaks pean isiklikult õige suurusega hästisobitatud ja turvalisuse standardile vastavat krossikaskat. Kindlasti ei pruugi kõik minuga samal arvamusel olla. 
Olen alati avatud arutelule ning küsimustele. 
Vajadusel põhjendan oma veendumust põhjalikumalt.




KUIDAS VALIDA ÕIGE SUURUSEGA RATSAKIIVER? 



- Kaska peab ratsaniku peas istuma nii, et pead ette kummardades ei kuku see ninale
- Kaskat pähe tõmmates, peaks kuuldavale tulema kerge sahin
- Kaska peab küll ümber pea päris tihedalt olema, kuid ei tohi tekkida ebamugav surve

Kaska on liiga suur, kui pead liigutades ei püsi kaska paigal ning liiga väike, kui ratsanik tunneb ebamugavat survet. Nii lihtne see ongi!

Kõige ideaalsem variant on õige suuruse leidmiseks proovida ühiskasutuses olevaid kaskasid tallis, kus treeningus käiakse või võimalusel minna poodi kohapeale, kus on piisav valik proovimiseks olemas. Kaska suurus on üldjuhul märgitud kusagile voodrile, kui kaska pole just liiga vana ning number pole maha kulunud. 
Peaümbermõõdu mõõtmine
mõõdulindiga

Orienteeruv suurus, milleks on peaümbermõõt, on võimalik sisuliselt ju ka mõõdulindiga lihtsalt ära mõõta, aga kuna kaskamudelid on erinevad, võib ümbermõõdus siiski tulla erinevusi. Kõik 39 suuruses jalanõud ju ka ei pruugi 39 kandjale ideaalselt sobida. 

Mõõt tuleb võtta kaska asetust peas järgides, mõõdulint tuleb ümber pea tõmmata kulmude kohalt ning küllaltki kukla alumiselt poolelt.


Kõige rohkem tellitakse 56-58 cm ümbermõõduga kaskasid, väiksematele lastele tellitakse 52-55 cm suuruses kaskasid ning mehed kannavad enamasti 59-61 cm ümbermõõduga ratsakiivreid. Aga alati toimivat reeglit siin ei ole, mõõt tuleb siiski võtta individuaalselt.

KASKA TELLIMINE INTERNETIST - KAS ON IKKA HEA MÕTE?

Internetist tellides on alati risk, et suurus või mudel ei vasta ootustele, aga seaduse järgi on kliendil õigus ükskõik milline e-poest tellitud toode 14-päeva jooksul müüjale tagasi saata, kui silte pole küljest lõigatud ja originaalpakend on alles ning terve.  Oma klientidele olen tagastamise ka alati võimaldanud.
Enda kogemusest võin öelda, et Ratsavarustsu24 e-poest tellitud kaskadest 95% tõenäosusega ei tule ette kaska ringivahetamist. Vahel seda siiski juhtub, nagu ka ratsapükste, -saabaste ja –kinnaste vahetamist. 

KAS JALGRATTAKIIVER SOBIB KA HOBUSEGA RATSUTAMISEKS?

Kindel vastu on, ei. 
Jalgrattakiivrid on disainitud kaitsma pead kukkumisel jalgrattasadulas istumise kõrguselt. Hobuse peal istume me üldjuhul vähemalt 2 x kõrgemal (jalgratas on umbes sama kõrge kui shetlandi ponid või madalam veelgi), seega juba lihtsalt seisu ajal hobuse seljast kukkumisel ei taga rattakiiver ratsaniku peale piisavat kaitset.

Jalgrattakiivrid paistavad väliselt küll piisavalt turvalised ka hobusega ratsutamiseks ning need on üldiselt ka kergemad, parema ventilatsiooniga ning mugavamad, aga paraku ei ole jalgrattalt ja hobuselt kukkumised olemuselt kuigi sarnased, seetõttu on ratsakiivri mudel hoopis teise ülesehitusega. 
Lisaks sellele, et jalgrattakiivrid ei taga piisavat põrutuskindlust kõrgemalt kukkumisel, ei kaitse see ka pea kuklaosa ega külgi. Jalgrattalt kukutakse üldiselt pea ees - sellest tulenevalt on need ka disainitud nii, et kaitstud on ainult pea ülemine pool. Hobuse seljast on võimalik kukkuda aga kõigis suundades, seega jalgrattakiivriga on pea küljed ning kukal väga haavatavad. 





Jalgrattakiivrid ei ole testitud olukordades, mis hobusega ratsutamisel võib juhtuda. Soovitan vaadata seda videot (alates 1,44 min.), kus näidatakse seda, milliseid kokkupõrkeid näiteks krossiratsutajate ratsakiiver taluma peab ja kujutage ette, kas see imekerge aukudega rattakiiver seda võiks taluda. Ilmselt mitte. 




Ratsakiivrite hinnad Ratsavarustus24 e-poes algavad 40 €-st ja sooduskampaaniate ajal on hinnad veelgi soodsamad. Seega, kui kodus juba on rattakiiver olemas, tuleks sellegipoolest ratsutamiseks soetada kindlasti ratsutamiseks ettenähtud ratsakiiver ehk kaska. 

KAS KASUTATUD KASKA SOETAMINE VÕIKS OLLA HEA MÕTE?

Minu erapooletu aus vastus - pigem mitte. Kasutatud kaska puhul ei tea me kunagi, kas keegi on sellega varem kukkumisi läbielanud või on äkki keegi selle kogemata käest pillanud. Kõige turvalisem kaska on soetatud uuena.
Minu meelest lasub ka ratsakoolide treenerite suur vastutus jälgida seda, kuidas trennilapsed kaskasid kohtlevad. Ka ratsakool peaks aeg-ajalt kaskavoodreid pesema ning kukkumistega ratsakiivrid valikust väljapraakima.


LÕPETUSEKS...

Oma soovitusi ei jaga ma ainult suusoojaks, kasutan ka ise kahte soovitatud kaskat paralleelselt:

* ülitihke carbon-kihiga HORKA Kaska ARROW CARBON  ja
* kergekaalulisem ja õhulisem kuumemateks ilmadeks HORKA Reguleeritava suurusega kaska CHAMPION,
on siiani mu vajadused kõik katnud. Võtan nüüd hoogu krossikaska soetamiseks, sest peagi saan oma noorte hobustega maastikul hakata käima ja seal ei tea kunagi, mille otsa kukkuda võib.


Olles ise ametlik ratsavarustuse edasimüüja, tunnen südames vastutust jagada oma klientidele Ratsavarustus24 e-poes müüdava kauba kohta võimalikult täpset, erapooletut ja adekvaatset infot.
Paari lausega on seda tavaliselt väga keeruline teha, selpõhjusel kukkus ka kaskade teemaline blogi üüratult pikk välja. Aitäh, kes viitsisid selle kõik läbi lugeda ja kaasa mõelda!

Kui mingi küsimus jäi tänases postituses lahkamata, vastan lisaküsimustele hea meelega ka kommentaarides või e-maili teel info @ratsavarustus24.ee

Turvalist ratsutamist kõigile!

laupäev, 9. jaanuar 2016

Millised ratsariided võiks algaja ratsutaja endale soetada?

Tegelikult plaanisin tänase kirjutise ratsasaabaste valikule pühedada, aga õigem oleks alustada sellest, milliseid ratsariideid ja ratsavarustust üks alles alustanud ratsutaja üleüldse vajab. Selle küsimusega on minu poole pöördunud nii algajad ise kui ka ratsutamishuviliste laste vanemad ning püüan sellele küsimusele vastata nii lühidalt kui võimalik ja nii detailselt kui on vajalik.

Tihti käivad algajad ratsutajad treeningus dressipükste ja siledatallaliste botastega, vähemalt mina soovitaks nii. Aga mis saab edasi, kui ratsutamise vastu isu aina kasvab ning oskused samuti? - Siis on aeg soetada omale spetsiaalsed ratsariided, mis tavaliselt on veel mugavamad, ratsanikule endale motiveerivad ning niisama ka silmale ilus vaadata. Me ju ei kujutaks ette, kui rallisõitjad istuksid rooli baleriini tutu-seelikutes? Iga spordiala jaoks on omad spetsiaalsed riietused, nii ka ratsutamises.

RATSAKIIVER e. KASKA



HORKA Ratsakiiver HORSY
Kõige tähtsamale kohale sean algaja ratsutaja jaoks oma kaska soetamise, sest ilma kaskata hobuse selga minna ei tohi mitte mingil juhul. 
Tallis kasutamiseks pakutavate kaskadega on aga suure tõenäosusega mitu korda kukutud ning me ei tea kunagi, ega eelmine kasutaja ei kukutanud seda kogemata käest maha vastu talli betoonpõrandat.
Iga põrutusega väheneb kaska kaitseomadus ja spetsialistid räägivad üldse seda, et kaska muutub kasutuskõlbmatust juba peale esimest kukkumist (seda just siis, kui pea puutub kukkudes vastu maad). Olen ise ka nõus, et iga põrutus võib kaska materjalisse tekitada mikromõrasid, mis lõpuks vähendavadki algset kaitsevõimet olulise määral.
Lisaks turvalisuse eesmärgil, tuleks oma kaska soetada ka hügieeni silmas pidades. Kaska voodrit tuleks võimaluse korral tihti pesta ning peale treeningut alati lasta täiesti ära kuivada.
Sellest, milline kaska valida, tuleb mul peagi põhjalik ülevaade eraldi, aga siia kirjutan peamised orientiirid lühidalt:
- kaska ei pea olema kallihinnaline. Hind üldjuhul ei määra kaska turvalisust, vaid seda teevad turvalisuse sertifikaadid. Kõik Eestis tegutsevad ametlikud ratsavarustuse müüjad peavad müüma kaskasid, millel on olemas EN 1384 sertifikaat, seda olenemata kaska hinnast. Euroopa standard kehtib kõigis Euroopa riikides. Iga riik võib kehtestada veel täiendavaid nõudeid (inglastel on näiteks normdokument PAS015 ja hollandlastel VG1), kuid Eestis ei ole lisanõudeid ratsutamiskiivritele seatud.

Seega kehtib Eestis 2016. aastast ainult standard EN 1384.

RED HORSE Ratsakiiver RIDER
- Lastele võib rahuliku südamega esimeseks ratsakiivriks soetada muudetava suurusega kaska, sest talvel saab sel juhul kaska alla kõrvade kaitseks peapaela jätta ning kiires kasvueas ei pea liiga kiiresti kaskat hakkama välja vahetama. Kui kaskaga kukutud ei ole, tuleks kaskat alles iga 5 aasta tagant vahetada.

- Osta kaska alati uuena! Põhjus on sama, millest eelpool sai pikemalt kirjutatud - ainult uue kaska puhul saad olla kindel, et kaskaga ei ole juhtunud ühtegi õnnetust ningi defektide korral, on võimalus müüjalt hüvitist küsida (näiteks saada uus kaska asemele.)

NB! Ratsutamiseks ei sobi mitte mingil juhul jalgratturikiivrid. Pikemalt põhjendan peagi ainult kaskadele pühendatud sissekandes.

TOOTESOOVITUS:Lastele soovitaksin oma valikust  RED HORSE reguleeritava suurusega kaskat RIDER ning täiskasvanule esimeseks kaskaks HORKA reguleeritava suurusega kaska HORSY.


RATSASAAPAD JA SÄÄRISED



HORKA Poolsaapad KING
Ratsasaapaid on laias plaanis olemas kahte tüüpi - pika säärega ratsasaapad ja poolsaapad. Algajatele soovitan valida esimesteks saabasteks poolsaapad, millele tuleb eraldi peale soetada säärised. 

Poolsaabastel ja sääristel on minu silmis mitmeid eeliseid:
- need võimaldavad hüppeliigesel vabamalt liikuda kui pika säärega saapad, millel hüppeliigese osa on küllatki kange, eriti kui saapad on alles kasutamata.

- poolsaapaid ja säärised on võimalik vastavalt jalanumbrile ning sääre mõõtudele omavahel kokkusobitada. Pika säärega saapad on enamasti standardsuuruses, mis tähendab, et igal 39 kandjal peaks olema sama pikk ja lai sääreosa (mis seda kindlasti ei ole!). Tihti on tänapäeva lastel juba 41 suuruses jalaosa, aga sääre pikkus ja paksus kuulub ikka laste tavapärasesse mõõtu, mis tähendab, et 41 suuruses standard pika säärega saapad on lapsele liiga pikad ja laiad, et ta neid kanda saaks. 

RED HORSE Neopreenist
säärised

- esimesed saapad ja säärised ei pea sugugi olema nahast. Nahk on muidugi vastupidavam materjal kui kunstnahk, aga sellevõrra ka oluliselt kallim. PVC e. veekindlat kummimaterjali ma siiski ka väga ei soovitaks ise, sest kumm ei lase jalal üldse hingata - suvel on nendega palav ja talvel talumatult külm. PVC poolsaapad on aga väga head porise talliümbrusega aladel, nahk ei kannata pidevat niisutamist ja mustust pikas perspektiivis välja. Ise kannan näiteks õues hobustega niisama toimetades PVC saapaid ja nahast saapad panen jalga ainult ratsutamise ajaks. Nii püsivad ka kallid nahast saapad kauem terved ja ilusad.


TOOTESOOVITUS
Oma valikust pakun esimesteks saabasteks välja HORKA poolsaapad KING, mis on suures osas valmistatud nahast (sest need pole kallimad kui kunstnahast poolsaapad) ning nende peale lastele RED HORSE mustriga säärised PRINT ning täiskasvanutele RED HORSE neopreenist säärised



RATSAKINDAD



RED HORSE Puuvillased
ratsakindad SERINO
Kui ratsutaja on alustanud ratsutamist kinnastega (talvel sellest nagunii ei pääse), siis soovitan kindlasti teha väljaminek spetsiaalsetele ratsakinnastele. 

Ratsaniku käed on oluliseks kontaktiks hobuse suuga, mis tähendab, et kui ratsanikul on tavalised kindad, on ühtlase ratsmekontakti hoidmine raskendatud. Ühtlane ratsmekontakt on aga eelduseks õigete juhtimisvõtete õppimiseks.

Ratsakinnastel peavad olema libisemiskindlad peopesad ja kahe väikseima sõrme vahel paksendus, soovitavalt nahast või kunstnahast, mitte tavalisest riidest. Tavaliste kinnaste vahelt libiseb ratse kergemini ära, algajatel on ka ilma libisevate kinnasteta raskusi ratsmete käeshoidmisega, sest ratsutamisel peab korraga tähelepanu pöörama mitmetele asjadele (keha, kannad, vaade, selg jne.) 


Olgu veel lisatud, et valged ratsakindad on ainult võistlustel käimiseks mõeldud, treeningusse sobivad kõik teised värvid, aga kõige praktilisemad on ikka mustad, tumesinised või pruunid.

TOOTESOOVITUS
Esimesteks ratsakinnasteks olenemata vanusest soovitan Ratsavarustus24 valikust RED HORSE puuvillased ratsakindaid SERINO.
RED HORSE Ratsakindad FLEECE
Talvel on ideaalsed samuti RED HORSE kaubamärgi ratsakindad FLEECE. Viimaseid kasutan ise ka külmade ilmadega viimased 3 aastat. Need on piisavalt kerged, libisemiskindlate peopesade ja sõrmevahega ning hoiavad hästi sooja.

RATSAPÜKSID



RED HORSE Põlvenahkadega
ratsapüksid KELLY
Kui huvi ratsatreeningute käimise vastu on tõesti siiras ning kaska, saapad, säärised ja kindad on juba olemas, soovitan järgmisena hankida põlvenahkadega ratsapüksid. Ratsapükste valikust olen juba varem pikemalt rääkinud SELLES postituses, aga lühidalt toon ka siia välja mõned põhjused, miks tasuks ratsapükse tavalistele retuusidele eelistada. 

- ratsapüksid on üldiselt hingavamast, paksemast/tugevamast ja elastsemast materjalist, kui tavalised retuusid. Need on toodetust spetsiaalselt sportimiseks, et vähendada higistamist ja hõõrdumist sadula ja jaluserihmade vahel. 


- soovitan esimesteks püksteks osta põlvenahkadega või täisnahkadega püksid, sest nahast osa vähendab sadulas edasi-tagas libisemist. Nendega on sadulas kindlam tunne istuda ning ratsanik saab rahulikult keskenduda olulistele teguritele (keha, kannad, vaade, selg jne.)

TOOTESOOVITUS

Ideaalne variant esimesteks püksteks lastele on RED HORSE põlvenahkadega ratsapüksid KELLY. Täiskasvanutele on sama mudel mõni euro rohkem. Ratsapüksid on sünteetilisest materjalist, tänu millele lähevad püksid pesus kergesti puhtaks ning ei veni kiiresti välja. 


ISIKLIKUST STEKIST TURVAVESTINI



HORKA Turvavest FLEXPLUS
Kui lasta silmadega ratsariiete nimekirja üle, siis leiab sealt veel näiteks turvavestid, ratsajoped, -vestid, -pluusid, põlvikud, stekid ja erinevad aksessuaarid. Hädavajalikuks pean ainult veel turvavesti olemasolu, seda eriti laste puhul
Turvavestid on väljatöötatud selleks, et kaitsta ratsutajat põrutuse eest. Turvavest peidab suure osa löögijõust endasse, säästes sellega vesti kandjat. Efektiivset kaitset pakub turvavest eelkõige kukkumisel (põrutuse eest), kui hobune lööb jalaga või astub ratsutajale peale. Turvavest ei paku kaitset selgroole nagu tihti ekslikult arvatakse.


HORKA Seljakaitse

Selja kaitsmiseks on olemas veel omakorda eraldi turvavest, aga algajale ratsutajale soovitaks siiski rohkem tavapärast turvavesti, mis kaitseks põrutuse saamise eest.

Kuna turvavestid on päris kallid, siis on arusaadav, miks neid siiani veel igaühel pole. 20 aastat tagasi, kui mina ratsutamisega alustasin, ei olnud Eestis neid vist üldse kasutusel veel, vähemalt mitte ratsakoolides. 


Tänapäeval on eeskujulikumad teenusepakkujad endale turvaveste trennilaste jaoks varunud, mis on minu meelest väga tänuväärne ja eeskujulik otsus. Kui tall pakub turvaveste lastele treeningus kasutamiseks, ei kiirustaks ma isikliku vesti soetamisega, aga kui huvi on kindel, siis tasub see kindlasti ära. 

Turvavestide olemusest ja valimisest, tuleb mul ka kindlasti lähiajal pikem lahtiseletus.


RATSARIIDED JA MOOD


On lausa uskumatu, kuidas viimaste aastate jooksul on Eestis (mujal maailmas kindlasti juba palju varem) populaarsust kogunud ratsariiete ja -varstuse trendid. Esialgu olid ratsariided vaid praktilise eesmärgiga ning kapist valiti kõige kulunumad riided, mis oleks seljas mugavad, aga mida mujale enam selga panna ei sobinud. Nii pole see enam juba ammu, sest suurt osatähtsust omab ka see, kuidas ratsaniku riided välja näevad. 

Selge see, et moe jälgimine hakkab kogenud ratsutajate eeskuju järgides ka alles trennis käima hakanud lastel varakult külge. Soovitan lastevanematel säilitada "kaine" rahu ja ratsariiete valikul lähtuda eelkõige praktilisusest ning siis alles välimusest. Kivikesed, tikandid ja litrid on toredad, aga kas ka alati sobilikud-vajalikud?
Kokkuvõtteks ütleksin seda, et ratsariiete välimus on maitse asi ning tegelikult tulebki kogu valik teha kompromissi teel - õige valik on kompromiss maitse-eelistuse, praktilisuse ja rahakoti vahel. 



RATSARIIETE SOETAMINE JÄRELMAKSUGA


Kui teha veel natuke reklaami, siis Ratsavarustus24 on välja pannud soodsad ratsariiete komplektid alustavale ratsutajale, mida on muu hulgas võimalus soetada ka LIISI järelmaksuga. Ratsavarustus24 oli esimene ratsavarustuse müüja Eestis, kes hakkas ratsavarustuse ostjatele järelmaksuvõimalust pakkuma.


Vastan kõikidele tekkinud küsimustele ning annan hea meelega nõu ka personaalselt e-maili teel info@ ratsavarustus24.ee

Soovin edu valikute tegemisel!






neljapäev, 24. detsember 2015

Seeria "Suulised" #2 HACKAMORE

Juba ammu võtsin sihiks sellest teemast pikemalt rääkida esimesel võimalusel, aga kui täna Facebookis keegi jälle neid ostmiseks otsis, tuli motivatsioon poolik postitus kiiresti lõpetada. Tänane ratsavarustuse teemaline sissekanne on pühendatud ühele erilisele suulise liigile – Hackamore’i suulisele. Isegi imelik on neid suuliste liigi alla paigutada, sest tavamõistes käivad suulised ikka hobuse suus, aga Hackamore’id ongi tänu sellele erisusele traditsioonilistest suulistest väga hästi eristatavad. 

Just selle tõttu, et nendel suulistel puudub hobuse suus paigutuv osa, arvatakse tihti ekslikult, et need on hobusesõbralikud ja „pehmed“ ratsutamise abivahendid. Selles postituses lükkan selle eksiarvamuse ümber.

Alustaks kõigepealt sellest, et Hackamore’isid on olemas ka väga erinevaid. Siiani olen Eestis kohanud mentaliteeti, nagu tegemist oleks ainult ühte tüüpi suulistega ja ausalt ülestunnistades, ei teadnud ka mina, et neid on olemas nii palju erinevaid versioone ning seetõttu polnud selge ka see, kuidas need suulised üleüldse töötavad. Usun, et ma pole ainuke teadmatuses elanud ratsutaja ja just selle pärast töötasin läbi päris suure koguse inglise keelset materjali, et tõde ka nendeni tuua, kes võõrkeeles lugemisega nii heades suhetes veel pole.


WESTERN HACKAMORE VERSUS MEHHAANILINE HACKAMORE


Väga laias laastus jagunevad Hackamore-tüüpi suulised kaheks: western-stiilis Hackamore ja mehhaaniline Hackamore. Kuigi seda tüüpi suuliseid on olemas uskumatult palju erinevaid versioone, on nende tööpõhimõte üks ja see sama - kui suhu paigutavad suulised avaldavad ratsmete tõmbamisel survet hobuse igemetele, siis ükskõik, millised Hackamore tüüpi suulised avaldavad ratsmete tõmbamisel survet hobuse ninaluule. Vahe on nüüd selles, millised Hackamore’id avaldavad tugevamat survet, millised vähem.

Eestis on levinud peamiselt mehhaanilised Hackamore’id, kuna western-stiilis ratsutamist harrastatakse meie riigis väga vähe.
Sõnadega selgitades seisneb nende kahe tüübi erinevus selles, et kui western-stiilis Hackamore’idega rakendub hobuse ninaluule jõud, mis tuleneb ainult käe poolt tekitatud survest, siis mehhaanilised hackamore’idele rakendub lisaks võimendusega ülekandejõud, mis tekib liikuva metallosa tõttu, ühendades ninapealse rihma lõuaaluse rihmaga. Seega mehhaanilised Hackamore’ide poolt saab oluliselt mõjtatud ka hobuse lõuaalune.

Vaatame seda piltlikult:


















Seega võib öelda seda, et mehhaaniline Hackamore meenutab tööpõhimõttelt kangsuulisi, millele lisandub käe poolt põhjustatud survele veel pikalt allaulatuva pikenduse tõttu ülekandejõud. Kuigi kangsuuliste tööpõhimõtet ei ole ma veel üheski blogis käsitlenud, siis teatavasti võivad kangsuulisi kasutada ratsutajad, kelle oskused on selleks piisavad (kangvaljastus on lubatud koolisõidu võistlustel alates M-klassist). Sama nõue peaks minu meelest laienema ka mehhaaniliste Hackamore’ide kasutajatele. Enne Hackamore’ide kasutamist tuleks endale väga selgeks teha, kuidas need töötvad ja millised on kõige suuremad ohukohad nende väärkasutamisel.

HACKAMORE'I SUULISTE VÄÄRKASUTAMISE OHUD

Isegi eesti keelsetes foorumites ja Facebooki gruppides on juba ammu levinud info, et Hackamore’ide väärkasutamisel võib murduda hobuse ninaluu. See kuulujutt vastab tegelikult täiesti tõele, kuigi ninaluud ei purusta mitte Hackamore, vaid selle valesti paigutamine ja liiga "kõva" käsi. Et sellest täpselt aru saada, vaatame hobuse pea anatoomiat.

Näed, kuidas luu ninasõõrmete poole läheb aina peenemaks ja kui õhuke luu seal lõpus tegelikult on? Kui Hackamore’id asetada liiga alla, et surve avaldub ninaluu peenikesele ja õhukesele kohale, on luu murdumine vägagi tõenäoline. Isegi kui luu ei murdu, põhjustab ka kerge ratsmetõmme hobusele valulikku survet, mis kindlasti ei aita kaasa hobuse sooritusvõimele. Seega on ülioluline, et Hackamore’id oleks asetatud õigele kohale.

Õige asetus on oluline ka selletõttu, et nina alumises osas, kus enam ninaluud ei ole, asuvad hobusel ninasõõrmed, mille kaudu toimub enamikel elusorganismidel õhuvahetus. Ninasõõrmeid katab naha all vaid pehme kõhrkude, mille kokkupigistamise tulemus on hobuse hinagmisteede sulgemine. Seda tuleb kindlasti Hackamore’ide kasutamisel vältida.



Vajuta endale ise tugevasti sõrmega nina peale, kus luu enam nina ei kaitse. Päris ebameeldiv valu on ka, kui tundlikule kõhrele survet avaldada, kas pole?


MILLINE ON HACKAMORE'IDE ÕIGE ASETUS?


Hackamore’ide asetus peab olema täpselt selline nagu klassikalisel kapslil – mõne sentimeetri jagu põsesarnaluudest allpool, vahele peab vabalt mahutma vähemalt kaks sõrme. Samuti peavad sõrmed mahtuma keti ja lõua vahele.  Kapslite õigest paigutamisest oli juttu kapslite postituses. Siin on siis piltlik seletus: 











MILLAL KASUTATAKSE HACKAMORE-TÜÜPI SUULISI?


Kirjanduses on väidetud, et Hackamore’i suulisi võiks kasutada siis, kui hobusel on parasjagu hambahädad või mingid muud suus asetleidvad paranemisprotsessid, mil tavalisi suulisi ei tohi ajutiselt kasutada. Sellega ma ise väga nõus pole. Kui hobuse ratsastustase lubab (tähendab, ABC on selge), valiksin mina tavalised valjad, millel pole lihtsalt suulisi (BITLESS valjad). Need on oluliselt pehmema toimega ja kasutamise kogemuste vähesuse tõttu liigse surve tekitamine on vähem tõenäoline. 

Isiklikult näen, et Hackamore’id võivad olla tänuväärsed abilised näiteks tünnisõidus, kus on väga kiireid pidureid vaja. Kindlasti on olemas ka selliseid tuliseid võistlushobuseid, kelle liigset tormakust tavaliste suulistega pole otstarbekas pidurdada. Me kõik mäletame suure hingega trakeeni täkku Palladium, kelle ratsanik Gunnar Klettenberg kasutas just Hackamore tüüpi suulisi. Vabandan juba ette, et pilt on internetist laenatud ja ei tea, kes selle autor on. Autor võib minuga ühendust võtta, et saaksin tema nime lisada. Ma ei ole küll eriline Hackamore'i ekspert, aga paistab, et tegemist on Saksa Hackamore’iga, millele on ninale lisatud pehmenduseks lamba karv ja lõua alla ketile kummist pehmendus. Kahju, et ma ei tea täpset põhjust, miks just need suulised sellele hobusele kõige paremini sobisid, aga olen kindel, et G. Klettenberg, olles tipptasemel sportlane, tegi suuliste valikul teadliku ja õigustatud valiku. 

Erinevates allikates oli juttu ka sellest, et kui hobune ei allu veel hästi ratsmega külgedele suunavatele juhistele (painutamine näiteks), siis sellele hobusele pole Hackamore sobilik suuline. Hackamore’id ei ole nii efektiivsed küljele suunamise jaoks kui tavaline valjastus ja umbmäärasest käsklusest võib õppiv hobune sattuda segadusse.

MILLIST TÜÜPI HACKAMORE'I KASUTADA?

Saksa Hackamore


Eestis on minu teada levinud peamiselt kahte tüüpi Hackamore’id – Saksa ja Inglise variant. Inglise Hackamore’id on sellest valikust „pehmem“ variant, sest nii lõuaalune osa kui ka ninapealne pole metallist, vaid nahast. Pehme materjal ei põhjusta nina- ja lõualuudele nii tugevat survet kui kange materjal. 





Inglise Hackamore

Kusjuures, Inglise Hackamore'id ei olnud igal pool käsitletud kui mehhaanilised Hackamoreid, mis tekitab parajalt segadust. Tegelikult sellel polegi suurt tähsust, kui teame reeglit, et mida peenem on ninapealne "kapsel" ning mida pikemad on allaulatuvad pikendused, seda tugevatoimelisemad Hackamore’id on. Viimane reegel kehtib ka kangsuuliste kohta. 



HACKAMORE'IDE KASUTAMINE VÕISTLUSTEL

1) Nii palju, kui mina 2016. aasta FEI takistussõidu määrustikust välja lugesin, siis käesoleval hetkel on Hackamore'idega lubatud võistelda nii täiskasvanutel kui ka lastel, kui allaulatuvad pikendused ei ületa 17 cm ning lisaks Hackamore'idele pole lisatud suulisi. 

2) Koolisõidus igas versioonis Hackamore-tüüpi suulised on keelatud. 

3) Kolmevõistluses võivad Hackamore'i kasutada ainult täiskasvanud, poniratsutajatele on need keelatud. Kuigi koolisõidualal ilmselt siiski on keelatud ka täiskasvanutel. Määrustikus on minu meelest ebatäpsus siinkohal.

4) Rakendispordis on Hackamore'id keelatud.

5) Kestvusratsutamises Hackamore-suulisi eraldi keelatud polnud, seega ilmselt võib neid kasutada küll.


JAGA OMA KOGEMUSI!

Kuna minul endal Hackamore-suulisi kasutada pole vaja olnud, ei saa ma rääkida omadest kogemustest. Seda tüüpi suuliste kasutamine on kindlasti diskuteeritav ja julgustan kommentaaridesse oma kogemusi jagama - miks kasutasid, kas toimisid sinu hobusega? - Võibolla mõni teine, kellel kogemused puuduvad, leiab sellest abi!

Panen lõpetuseks pildid mõnest huvitavatest Hackamore’i tüüpidest, mida Eestis ilmselt väga ei kohta:


1) Flower Hackamore (lillekujuline) - kasutatakse tihti kestvusratsutamises.


2) Continental Hackamore - pisut lühem ja leebem variant Saksa Hackamore'ist.




3) Jim Warner Hackamore - kasutatakse enamasti Western-ratsutamises noorte täkkude õpetamisel. 



4) Combo Hackamore - kasutusel nii suulised kui Hackamore paralleelselt.